Péguy oli veendunud, et teos vajab lisaks autorile ka lugejat. Ta on lugemisest kirjutanud mitmel pool, nagu tal ikka tavaks – pikemalt. Ühe sellistest mõttearendustest leiab Péguy esseest “Kleio. Ajaloo ja paganliku hinge kahekõne”…
“Kui on au olla haige ja õnn omada haigust, mis jätab teil pea selgeks, /…/ mis jätab teie pea selgeks, aga mis (õnneks?) rangelt keelab teil töötegemise, arsti range korraldus, looduse range korraldus, just siis ja ainult siis saab teist ideaalne lugeja; ja see on tõesti ainus kord kui seda ollakse, /…/ sest tavalises elus kiirustavad tööd meid igast küljest takka, esmavajadused ründavad, piiravad, peavad meid kinni, ja töödest pilgel, süümepiinast pilgel, kahetsusest pilgel, ei loe me enam kunagi muuks kui töötamiseks; kui me oleme haiged, ja ainult siis, ja ainult sellistes haigustes, mis jätavad mõtte vabaks ja pea selgeks, ja siiski sunnivad jääma voodisse, ja justkui keelavad meid töötamast, siis, erandkorras, teatavast lugupidamisest, mis on meile peale surutud, ajutiselt, justkui vaherahu korras, mööduvalt (kuigi oleks vaja tuumselt), saame me üheks hetkeks nendeks, kelleks me kogu aeg oleksime pidanud jääma, lugejateks; puhasteks lugejateks, kes loevad, et lugeda, mitte selleks, et end harida, mitte selleks, et töötada; puhasteks lugejateks, /…/ kes ühest küljest oskavad lugeda ja teisest küljest, kes tahavad lugeda, kes lõpuks päriselt loevad; ja loevad päriselt; inimesteks, /…/ kes loevad ühte teost päriselt, et seda lugeda ja vastu võtta, et sellest toituda, et sellest kosutust saada kui kallihinnalisest toitainest, et sellest kasvada, et enda väärtust tõsta, sisemiselt, loomulikult, üldse mitte selleks, et sellega töötama hakata, et enda väärtust tõsta, sotsiaalselt, sajandis; ka inimesteks, lõpuks inimesteks, kes oskavad lugeda, ja teavad, mis on lugemine, ehk et see on sisse minemine; millesse, mu sõber; ühte teosesse, ühe teose lugemisse, ühte elusse, ühe elu üle mõtisklemisse, sõprusega, ustavusega, isegi teatud vältimatu heasoovlikkusega, mitte ainult poolehoiu, vaid armastusega; et sinna peab sisse minema nagu minnakse teose allika juurde; ja sõna-sõnalt tegema autoriga koostööd; et teost ei pea passiivselt vastu võtma; et lugemine on ühistegevus, lugeja ja loetu ühistegevus, teose ja lugeja, raamatu ja lugeja, autori ja lugeja ühistegevus…”
Clio. Dialogue de l’histoire et de l’ȃme païenne. – Œuvres en prose complètes. Gallimard 1992, pg. 1006-1007.