PÉGUY TEEKOND EESTISSE

Esmakohtumine

Lõin esimest korda lahti Péguy teose augustikuises lämbes Pariisis – 2004. aastal – uurides Jeanne d’Arcist kirjutatud näidendeid. Ei olnud sellest autorist varem mitte midagi kuulnud. Ma arvan, et kogesin sedasama, mida tavaliselt Péguyga tutvuma hakates. Teadvustad teemat, teist ajastut, hakkad lugema, lehekülg-kaks ja tunned, et miski sind kaasa haarab — loed edasi ja edasi, isegi kui ei plaaninud. Hiljem sain teada, et juba koolitöid kirjutades sai Péguy alati maksimumhinded sisu eest — öeldi, et see lõikab kui vahe mõõk. Vormiga tundis ta ise vajadust näha vaeva, aga seda, mis välja tuli, kaldusid teised pidama kohmakaks või omapäraseks. Hea näide on kirjanik Franҫois Mauriac — kuuldes Péguy “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” tõlkimisest inglise keelde ta ütles: “Kui kahju, et keegi seda prantsuse keelde ei tõlgi!” Péguy tunnistas endale ka ise, et temas puudub kõrgklassi või kodanlik elegants. Ta oligi sündinud lihtrahva seas, aga ta oli karjapoiss-kuningas. Ma arvan, et mis Péguy esmakordsest lugemisest kõige enam meelde jääb, on sisust ja vormist kokku moodustuv lummav rütm, mis on vaieldamatult ehe ja ajastuülene.

Lõputööst algus

Kui Péguy avastamisest õhevil Prantsusmaalt tagasi tulin, otsustasin temale ja Claudelile toetuda oma romanistika balakaureusetöös. 1995. aasta aprillis oli Fanny de Sivers “Vikerkaares” avaldanud artikli “Kes püsti elab, võib ka surra püsti: Charles Péguy, poeet, prohvet ja palverändur”. Aga üldiselt oli Péguy tollal ka ülikooliõppejõudude seas pigem tundmatu suurus. Tagantjärele mõeldes oma bakalaureusetöö peale, tuleb tunnistada, et ma olin veel liiga noor ja rumal sellise teema jaoks. Et kirjutada loost ja ajast, on mõttekas olla vähemalt 40-aastane, Péguy järgi “täis inimeseksolemise melanhooliat”. Aga paratamatult sain sellest kogemusest indu Péguyga edasi tegeleda.

Péguy inimesed

Ei mäletagi täpselt, millal “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumit” tõlkima asusin. Kindlasti olin siis veel edasi neljandat põlve tallinlane ja elasin Muugal. Meenuvad teksti ei-tea-mitmendad ülelugemised suvisel ajal koolieelikust õetütrega tegelemise vahepeal. Siis olid mul juba tekkinud kontaktid rahvusvahelise Péguy ja Jeanne d’Arci Sõprade Ühinguga. Kui Eestis olin Péguyga üksi, oli tõesti abiks, et nende korraldatud kollokviumitel sain teiste Péguyd uurinud inimestega tema üle mõtteid vahetada. Ühingu asutaja, Yves Avril, osutus pealegi estofiiliks. Ta oli õppinud soomeugri keeli Pariisis asuvas ida keelte ja kultuuride instituudis (INALCO). Nii mõnedki korrad sain peavarju tema seitsmelapselises Orléansi kodus ja lisaks Jeanne d’Arci ja Péguyd tutvustavaid linnaekskursioone. Péguyga tegelesid üldse väga toredad ja südamlikud inimesed. Käbe ja naerune ühte jalga lonkav Tatiana Taimanova oli Peterburi Ülikooli juurde loonud Jeanne d’Arci ja Péguy uurimiskeskuse. Kustumatult on meeles Katarzyna Pereira, doktorant ja üheksa lapse ema, kes tollal lähenes Péguyle kui prohvetile läbi poola juutide holokausti-kogemuse. Nägin, et Péguy on väravaks hulga teemade juurde. Avanes ka võimalus näha Péguy lapselapsi ja “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumit” teatrilaval. Comédie Francaise’i näitleja Jean Paul Lucet oli Péguy tekstist loonud monoloogi. See oli Lucet’l juba teine kord seda müsteeriumit lavastada, esimest lavastust oli 1988. aastal mängitud paavst Johannes Paulus II-le.

Tõlkest raamatuks

Mida aasta edasi, seda enam hakkas tunduma, et pean ikkagi tegema otsustava pingutuse ja “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” tõlke välja andma, sest Péguy mõtted tundusid üha aktuaalsemad. Samas kahtlustasin, mis osutuski tõeks, et ükski kirjastus selle teksti välja andmist käsile ei hakka võtma, sest tulu see ettevõtmine ei tõota. Isegi Loomingu Raamatukogu pidas müsteeriumi sihtgruppi liiga kitsaks. Kiirel vaatlusel võib see nii tunduda — palju neid katoliiklasi Eestis ikka on — kuid Péguy sihtgrupiks on ikkagi “kõik need, kes on püüdnud leida rohtu üleilmsele kurjusele”, suudavad need inimesed siis seda teksti vahetult lugeda või ei. Kui võtsin vastu otsuse asutada Uus Vana Teatri alt oma iseseisva kirjastuse Péguy välja andmiseks ja otsisin toetust ka Kultuurkapitalilt, sain vastuseks viiekordse robotliku eituse. Ilmselt oleks “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” välja andmine kümme aastat tagasi lihtsamini läinud, aga parata polnud enam midagi.

Õnneks otsustas müsteeriumi omal käel kirjastamist toetada Péguy ja Jeanne d’Arci Sõprade Ühing. Sümboolse toetuse tõlke viimistlemiseks saime Prantsuse Instituudilt. Tänu Yves Avrilile aitas meid olulise summaga ka prantsuse Péguy-uurijaid ühendav Charles Péguy Sõpruskond. Lõviosa kirjastamiseks vajaminevast tuli mul võtta siiski oma ema, Tiiu Vendi pärandist. Minu ema oli elupõline raamatuküljendaja, käies oma isa jälgedes.

Kui müsteeriumit kunagi tõlkima hakkasin, oli see pigem katsetus. Vajadus kogeda, kas see tekst eesti keelde panduna sama imeline on. Mõned kohad tulid tõesti üllatavalt ilusad, aga muidugi selgus rida kitsaskohti. Seepärast oli selge, et raamatuküpse tõlke saamiseks vajan ma mõttekaaslast — teise inimese värsket pilku. Samuti oli selge, et Péguy teksti ei saa toimetada katoliku kultuurile täiesti võõras keeleinimene ja et sellise teksti toimetamiseks peab olema samavõrra väsimatust kui julgust. Kui lõpuks nõustus aitama Tiina Niitvägi-Hellamaa, oli see kõik, mida soovisin. Tänu Tiina suurepärasele prantsuse keelele võtsime terve teksti uuesti algosakesteks lahti. Nii lahenesid kui iseenesest paljud kitsaskohad, milles ma ise kinni olin. Tiinaga koos sai tekst ka hulga dramaatilisemaks ehk siis elusamaks. Ehkki Tiina soostus kohe alguses jätma tõlkeotsustes viimase sõna mulle kui Péguy vanemale sõbrale, sai just Tiina panuse tõttu tõlge palju Péguy-truum.

Igasugust teksti toimetades avalduvad erinevad keeletunnetused ja seega emakeele rikkus, mis sest, et vahel valuliselt. Tõlkida oleks võib-olla lihtsam olnud, kui ka Péguyl oleks toimetaja olnud… Kui toimetamisele joone alla tõmbasime, naersime Tiinaga, et Mauriaci selts võiks just meie tõlke abil Péguy lõpuks prantsuse keelde tõlkida.

Omalt poolt kirjutasin müsteeriumile saatesõna. See oli üks paras ettevõtmine taluelu ja väikeste laste kõrvalt. Vahepeal aitas vanaema, siis tulid head naabrid appi, abikaasast rääkimata. Mitu korda küsis vanem tütar, viiene: “Ema, miks sa tegeled selle vana Péguyga mitte oma noorte lastega?” Aga Jeanne d’Arci loo faktid on mõlematel tüdrukutel selle ajaga selgeks saanud.

Enne raamatu sisu küljendajale üle andmist, palusime kõik üle lugeda ka vapral keeletoimetajal Krista Hirvojal.

Meeliülendav raamatu välja andmise juures on jälgida teksti lihaks saamist selle kõige väiksemateski detailides. Kõige suurema detaili andis raamatu kaanekujundus. Pöördusime Tallinna Kalligraafia Kooli juhataja Tatiana Iakovleva poole ja sündiski praegune vormi- ja värvilahendus. Kaas kasvab tihedalt välja tekstist endast – on Jeanne, kes seisab jalgupidi koduse Meuse’i jõe vees ja ootab pühakute koitu. Kuid vesi on ka hukatuse tulvavesi, kuhu hinged upuvad. Ja see on ka Jordani jõgi, kus Johannes ristis Jeesuse. Mõõgateravikus, mida Jeanne vaatab, ilmutab ennast nii risti kui rahutuvi motiiv. Ja seda kujundite mängu võiks jätkata. Seepärast olen väga rõõmus, et raamatu kaas on saanud nii täpne ja rikas, minu meelest kõige ilusam “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” kaas üleüldse. (Nii prantsuskeelsete kui võõrkeelsete väljaannete arvestuses).