Charles Péguy (1873–1914) oli prantsuse kirjastaja, filosoof, polemist, poeet ja katoliku müstik.
Ta sündis Orléansis vaeses käsitööliste perekonnas ja jõudis riiklike stipendiumite toel filosoofiat õppima Pariisi eliitkõrgkooli École Normale Supérieure. Pealinnas sai temast kirglik sotsialist. Péguy libertaarne sotsialism tugineb hea tahtega inimestele, kes nähes ümbritsevat viletsust, on otsustanud end ja teineteist harida ning tuua isiklikke ohvreid, et luua õiglast maailmakorda. 1908. aastal taasavastas ta oma lapsepõlve katoliku usu, aga keeldus seda nimetamast pöördumiseks.
Raske on leida teist kirjanikku, kes niivõrd oleks ülistanud prantsuse vaimu ja kaevunud selle sügavustesse. Péguy on “Endisaegse Prantsusmaa” poeet ja Jeanne d’Arci suurim kroonik. Aga ta on ka urbanistlik avangardist, Deleuze’i üks olulisi mõjutajaid, Bergsoni õpilane, kelle kohta Bergson on öelnud: “Ta teadis minu kõige salajasemat mõtet, mida ma ei olnud kunagi sõnastanud ja mida ma oleksin tahtnud sõnadesse panna.” Péguy on läinud ajalukku ka tulihingelise modernismi kriitikuna, tänapäeval on see kriitika eriti aktuaalne. Üldse ei peljanud Péguy mitte ühegi diskursuse kitsaskoha kuulutamist, kus iganes ta neid märkas, ta oli üksik hunt nii sotsialisti kui katoliiklasena ja tema lipuks oli vabadus.
Péguy tavaliseks platvormiks oli tema enda asutatud ja hallatav kaks korda kuus ilmuv ajakiri “Kahe nädala vihud” (Cahiers de la Quinzaine), mis ilmus 1900. aastast kuni Péguy surmani 1914. Ühiskondlike ja poliitiliste küsimuste kommenteerimise kõrval oli selles oluline roll ilukirjandusel. Ajakirjal oli keskmiselt 1000 tellijat ja seal kirjastas ta kõik oma teosed, nii filosoofilised ja poleemilised proosaesseed kui vabavärsilised ja aleksandriinis kirjutatud pikemad poeemid.
“Jeanne d’Arci armastuse müsteerium” (1910) alustab Péguy bibliograafias poeetilisemat ja avalikult katoliiklikku ajajärku. See on tema noorpõlve Jeanne d’Arci teemalise näidenditriloogia ümberkirjutus. Õigemini esimene müsteerium kavandatud 15-osalisest tsüklist, millest Péguy enne surma jõudis valmis vaid kolm. Nii said kirja “Teise vooruse müsteeriumi raidvärav” (Le Porche du mystère de la deuxième vertu) ja “Pühade Süütalaste müsteerium” (Le Mystère des saints Innocents). Teised Péguy olulisemad teosed on sotsialistlik utoopia “Marcel. Esimene kahekõne harmoonilisest linnast” (Marcel, Premier dialogue de la cité harmonieuse); ajaloofilosoofilised esseed “Kleio. Ajaloo ja paganliku hinge kahekõne” (Clio. Dialogue de l’histoire et de l’âme païenne) ja “Veroonika. Ajaloo ja lihaliku hinge kahekõne” (Véronique. Dialogue de l’histoire et de l’âme charnelle); modernismikriitilised esseed “Meie noorus” (Notre jeunesse), “Raha” (L’Argent), “Märkus hr. Bergsoni ja ta filosoofia kohta” (Note sur M. Bergson et sa philosophie), “Lisamärkus hr.Descartes’i ja kartesiaanliku filosoofia kohta” (Note conjointe sur M. Descartes et la philosophie cartésienne). Péguy kuulsamate teoste seas on ka Chartres’i palverännakust inspireeritud värsspoeem “Meie Emanda seinavaip” (La Tapisserie de Notre Dame) ja keelatud armastusega võitlemisest sündinud “Ballaad nii kiirelt tuksunud südamest” (Ballade du Coeur qui a tant battu). “Eeva” (Eve) on Péguy poeetiline testament – seitsmetuhandes aleksandriinis võtab Péguy kokku inkarnatsiooni müsteeriumi, oma poeesia lätte ja tulipunkti.
Kui puhkes Esimene maailmasõda läks Péguy reservleitnandina rindele. 5. septembril 1914 hukkus ta kangelaslikult Marne’i lahingus. Suur osa Péguy tuntusest saabus postuumselt. Péguyd on tõlgitud saksa, inglise, hispaania, katalaani, soome, flaami, kreeka, itaalia, jaapani, norra, poola, portugali, rootsi, tšehhi, slovaki, vene ja eesti keelde.