“Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” toimetaja järelhüüe Péguyle pärast kõiki neid lugematuid koosveedetud minuteid, tunde ja päevi külmetamist, talvel, ühel ainukordsel talvel, mis enam iial tagasi ei tule
Oh sa vaene Péguy, sa vaene vana Péguy, sa vaene vana hea Péguy. Vaene ja vana. Vaene ja hea. Kui sa ainult oleksid teadnud, oleksid sa kasvõi aimanud, oleksid sa kasvõi osanud kartagi. Et nii läheb. Et see sinuga juhtub. Sulle juhtub. Nimelt sulle.
Iial, igavesti iial ei oleks sa midagi kirjutanud. Ridagi kirjutanud. Poleks mõelnudki, et oleksid võinud, võinuksid, võiksid võida, võiks kunagi midagi kirjutada; avaldada; laiali laotada; ilma peale lahti lasta, vabalt ja piiramatult.
Ent ometi see juhtus. Esmalt kirjutamine. Alguses, päris alguses sa ju kirjutasid. Aimamata, teadmata, oskamata kartagi. Ja siis see lõpuks, viimaks, tagatipuks juhtus. Hulk aega hiljem; aastaid hiljem; sada aastat hiljem. Jah, umbes täpselt sada aastat. Üks aastasada, üks sajand. Üle kolmesaja kolme tuhande kuuesaja viiekümne päeva hiljem see lõpuks juhtus. Juhtuski. Kuigi oleks võinud ka mitte juhtuda. Ent ometi juhtus.
Sa jäid vahele; jäid näppu; näppude vahele. Talle. Temale. Ja ta ei lasknud enam lahti. Sinust. Ta hoidis sinust kinni, krabas, haaras sinust kinni, haakus sinusse ja ei lasknud enam lahti. Kuigi oleks võinud; võinud lasta sul minna oma teed. Ta ju oleks võinud seda teha, aga ei teinud. Millegipärast ta seda ei teinud.
Iseenesest oli ta kena inimene, lahke ja sõbralik. Muidu igatpidi tore inimene; ainult ehk pisut uudishimulik, üks üpris terane, üpris uudishimulik tüdruk. Küllap see talle või hoopis sulle, pigem sulle, nimelt sulle saatuslikuks saigi. Sest sinu võttis ta ju ette. Millegipärast. Võttis ette, võttis kätte, võttis su pulkadeks lahti, sest ta tahtis teada, mis sul sees on. Võttis põhjani lahti, põhjalikult lahti, tükkideks, juppideks, seibideks, algosakesteks. Igavesti iial poleks ta pidanud seda tegema, aga ometi sai see tehtud ja on nüüd tehtud. Oh häda! Oleks kõik siis sellega piirdunud, oleks kõik siis sellega päädinud, oleks kõik siis sellega lõppenud. Ei lõppenud. Paraku-paraku. Ei lõppenud sugugi; mitte sugugi; sugugi mitte.
Ta kutsus veel manulisi juurde. Lähedalt ja kaugelt, isegi päris kaugelt, veelgi kaugemalt kui kaugelt. Nii ikka üsna kaugelt. Talle appi. Lammutama. Sind. Arvatavasti, oletatavasti oli sul ikka valus ka, kui nad siis kõik koos oma ablaste kätega sind rebisid ja tirisid, oma irevil hammastega sind närisid ja puresid, oma vaheda mõistusega sind torkisid ja puurisid. Küllap sa tundsid mõnel hetkel, mõnel saatuslikul, otsustaval, loendamatul hetkel päris piina, tõelist päris piina. Nad rebisid liha su luudelt ja sikutasid ükshaaval välja su ihukarvad; ükshaaval, aeglaselt, keerutasid näppude vahel, proovisid hambaga. Kui sa ainult oleksid võinud seda aimata. Et see juhtub. Ühel päeval, sugugi mitte ilusal, sugugi mitte oodatud, sugugi mitte soovitud päeval. Ühel hoopis teisel maal; kaugel võõral külmal maal. Võibolla selles oligi asi, see seletabki, miks nad seda tegid. Võibolla oli neil lihtsalt külm ja selline tegevus andis sooja, soojendas, küttis kuumaks nende ihu ja mõistuse. Esmalt, esialgu, kõigepealt muidugi sulatas üles ja siis alles andis sooja, soojendas, küttis kuumaks. Võibolla see polnudki paljas uudishimu, vaid eluline vajadus; ellujäämiseks vajalik tegevus, ettevõtmine, pealehakkamine, ilma milleta poleks nad suutnud midagi peale hakata.
Kui see nii oleks, kui see nii on; kui see polnud, kui see pole lihtsalt paljas uudishimu, mis pani neid sinuga niiviisi käituma; sind niiviisi tükeldama, jupendama, killustama, hakkima, siis sa ju annad neile andeks. Võiksid neile andestada. Igavesti iial andeks anda, et nad seda kõike sulle tegid. Sest neil oli külm; nad külmetasid; nad värisesid külmast; nad olid külmast tardunud; jäätunud; hangunud ja mida kõike veel. Sellises olukorras ei anna inimene endale aru, mida ta teeb.
Seepärast, sa vaene Péguy, sa vaene vana Péguy, sa vaene vana hea Péguy. Vaene ja vana. Vaene ja hea. Sa ju annad neile andeks, sest nad ei teadnud, ei oleks teadnud, ei hakka iial teadma, mida nad on teinud. Sulle. Igavesti iial.
Tiina Niitvägi-Hellamaa 28/2/2025