2025. aasta maikuus ilmus eesti keeles Charles Péguy “Jeanne d’Arci armastuse müsteerium”. See on esimene eesti keeles avaldatud Péguy tekst. Asusin seda tõlkima pärast ülikooli lõpetamist 2005. aastal, siis jäi tekst soiku. Kuid äsjalahkunud suur Péguy-uurija Yves Avril ei jätnud jonni, ikka saabusid Orléansist kirjakesed minu vastsoetatud maamajja, kus parajasti õppisin kraasima oma lammaste villa, siis juba LaGrange’ist kaardikesed, kus Yves muuhulgas päris, kuidas tõlge edeneb. Kui ketramise selgeks sain, saatsin Yves’ile täpsustavaid küsimusi ühe või teise Péguy väljendi kasutamise kohta. Alati sain põhjalikke ja julgustavaid vastuseid.
Kindlasti pean tänama ka suurepärast toimetajat Tiina Niitväge-Hellamaad, kellega koos me andsime minu vanale tõlkele uue hingamise; küljendajat Marju Pottiseppa ja kunstnikku Tatiana Iakovlevat, tänu kellele sai raamatu kaas nii inspireeriv. Nii et tegu oli tõelise meeskonnatööga. Tõlke varustasin mahuka järelsõnaga. “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” välja andmist toetasid nii Association des Amis de Jeanne d’Arc et de Charles Péguy kui Amitié Charles Péguy, veidi saime abi ka Eesti Prantsuse Instituudilt. Aga põhikapital tuli minu ema pärandusest – ta oli kolmandat põlve raamatuküljendaja, kes lahkus igavestele radadele paar aastat tagasi. Tõlke välja andmiseks pidin asutama uue, Avamaa-nimelise kirjastuse, mille alt plaanin edaspidigi välja anda teisi Péguy teoseid.
Eesti on põhjapoolseim Läänemere idakaldal asuvatest balti riikidest. Erinevalt leedu ja läti keeltest, mis kuuluvad indoeuroopa keelkonda, on eesti keel soomeugri päritolu. Eesti aladel seisti riikluse lävel 13. sajandi alguses, kui ühendati jõud “tule ja mõõgaga” kristluse toonud ristisõdijate vastu. Kuid jäädi alla ja järgnes 700 aastat saksa, taani, rootsi, poola ja venemaa võõrvõimude valitsuse all. Rahvuslikult ärgati 19. sajandi keskel: kujunes eestikeelne haritlaskond ja võttis kuju kirjakeel. Nii Esimeses kui Teises maailmasõjas olid Eesti alad võitlustandriks vene ja saksa vägede vahel. Rahvas jagunes kaheks, hiljem ka kolmeks. Kui 1918. aastal õnnestus saavutada riiklik iseseisvus, siis 1940. aastal algas 50 aastat kestnud Nõukogude okupatsioon. 1980ndatest elavnes Eestis vastupanuliikumine, see päädis laulva revolutsiooni ja Balti ketiga ning viimaks taasiseseisvumisega 1991. aastal.
Ehkki Cahiers de la Quinzaine annab sajandi alguses mõned ülevaated veel Tsaari-Venemaa koosseisu kuuluvate soomlaste olukorrast, siis meie, nende lõunanaabrite olukorda seal ei puudutata. Ka vastupidi, oma eluajal on Péguy oma ajakirjaga Eesti keeleruumis tundmatu. Prantsusmaa oli 20. sajandi esimesel poolel küll noorte eesti kirjanike ja kunstnike õpirännakute üks armastatum sihtpunkt, nii lootsid nad välja murda vene-saksa kultuuriruumist, kuid Péguy nime ei kohta neist ühegi mälestustes-reisikirjades. Nõukogudeajal kuulus Péguy ilmselt keelatud autorite nimekirja, kellest rääkiminegi oleks loetud kuriteoks. Taasiseseisvudes jälle tõlgiti prantsuse keelest küll ohtrasti, kuid Péguy jäi ilmselt teiste, moodsamate ja kuulsamate kirjanike varju. Eestis mitte avaldamine peegeldab kindlasti ka seda ebakindlust, mis Prantsusmaal endal Péguy suhtes on valitsenud. Kuid Péguyst ilmub vähemalt artikkel – Teise maailmasõja eest Prantsusmaale emigreerunud keeleteadlane ja esseist Fanny de Sivers kirjutab 1995. aastal Péguyst paljuloetud kultuuriajakirjas “Vikerkaar”: “Kes püsti elab, võib ka surra püsti. Charles Péguy, poeet, prohvet ja palverändur.”1 Üldiselt võib öelda, et Péguy tekstideni võis sel ajal jõuda vaid Prantsusmaal omal käel uurides või õppides.2 Ka mina avastasin Péguy Prantsusmaal 2004. aastal, otsides materjali oma Tallinna Ülikooli lõputöö tarbeks. Jõudsin Péguyni, kui tahtsin teada, kes Jeanne d’Arcist näidendeid olid kirjutanud. Jeanne’i vastu tekkis huvi, uurides pühakuid dramaturgias.
Kuid Eestis pole vähetuntud mitte ainult Péguy, vaid asjassepuutuv kultuuriruum. Kunagi hakkasin eestikeelses Vikipeedias koostama lehekülge Péguyst. Teadupärast on taolises veebientsüklopeedias väga soositud siselinkide kasutamine, et seotud märksõnu pidi liikudes saaks uurida ikka edasi ja edasi. Paraku pidin tõdema, et Péguyga seotud märksõnadest polnud peaaegu ühelegi eestikeelses Vikipeedias lehekülge koostatud, või need osutusid väga napiks. Pariisi kommuuni sündmused, École Normale Supérieure, Bernard-Lazare, Jean Jaurès (väiksematest tollastest poliitikutest rääkimata)… pole siin vist kunagi suuremat huvi äratanud. Ka Dreyfusi afääri, selle Péguy sõnul äravalitud ja surematu sündmuse kohta, on eesti keeles kirjutatud vaid paar lõigukest. Sellal kui Prantsusmaal tunti muret vabariigi püsimise ja selle hingepuhtuse pärast, tegi eestlastele muret hoopis jõuline venestamispoliitika ja alles unistati oma riigi sündimisest. Ka katoliikluse kohta peab ütlema, et see on Eestis midagi võõrast, mis toob silme ette tule ja mõõgaga ristiusustamise, ehkki võib-olla on siinse rahva kultuurimälus ähmaselt olemas ka sügavam kihistus ajast, mil katoliiklus levis siia rahulikul teel, juhuslike misjonäride ja kaupmeeste kaudu. Viimase rahvaloenduse alusel on katoliiklasi Eestis alla poole protsendi. Õigeusklikke ja luterlasi on küll rohkem, kuid nõukogude perioodi tulemusel on eestlased üldse üks Euroopa usuleigemaid rahvaid. Ka Jeanne d’Arci käsitlemine kannatab selle all, Eestis on temas nähtud ikka rahvuslikku kangelast ja mõistmatuks jäänud tema religioosne missioon. Ja sotsialismi tunneme pigem kommunismi nime all ja see on jälle midagi liiga tuttavat. (Et sellele objektiivselt läheneda). Kaldume umbusaldama kõiki ühise hüve nimel võitlevaid maailmaparandajaid.
Seega ei ole Péguyl ja Eestil esmapilgul pea üldse kokkupuutepunkte. Võib-olla oli see üks peamiseid põhjuseid, miks minu müsteeriumi tõlke avaldamine nii palju viibis. Sain aru, et ainult tõlkest ei piisa ning Péguyd tuleb siinsetele inimestele lisaks veel tutvustada. Aga tutvustamine ei ole lihtne, vaid selleks tuleb kaevuda sügavale nii tema kui oma maa kultuuri. Ja Péguy puhul on tegu ka keerulisemat sorti klassikuga, sõna- ja mõttemeistriga. Pealegi pean tutvustama üksi, sest teisi, kes Péguy vastu sügavamat huvi oleksid hakanud tundma, siin maal praegu lihtsalt ei leidu. Nüüd on raamat küll ilmunud ja olen Péguy ja müsteeriumi teemal maha pidanud mitmeid raadiovestlusi – ei saa öelda, et ma tutvustamises end tugevana tunnen, kuid olles ületanud 40. eluaasta künnise, olen vähemalt valmis kandma seda vastutust. Siiski on ilmne, et ei piisa ühest tõlkest, ette tuleb võtta terve teekond, tõlkida mitmeid teoseid, et vähemalt sama autori erinevad tekstid saaksid omavahel kõnelda, seni kui kultuuris muud diskussiooni tema üle veel ei peeta.
Niisiis saan käesolevas artiklis kaardistada mitte Péguy tuntust, vaid potentsiaali, mis tal minu meelest siin maal, millele on antud ka Maarjamaa tiitel3, võiks olla. Seda, mida veel ei ole, kuid mis võib tulla, kui on lootust.
Esiteks saab Péguy kõnetada siinseid katoliiklasi, olgugi neid vähe, ja teisi kristlasi. Eelkõige selle publikuni on praegu jõudnud ka tõlgitud “Jeanne d’Arci armastuse müsteerium”4. Et siin tegutsevad preestrid ja vaimulikud on hetkel ainult võõramaalased, ei ole siin inimesi, kes ehedas eesti keeles vaimseid tekste looksid. Eriti selliseid tekste, nagu prantsuse keeles kirjutab Péguy, kus otsitaks seda tasandit, kus poeesia ja teoloogia oleksid veel lahutamatud. Usklikud on harjunud võõrkeeltest lugemisega. Katoliiklikku kirjandust, liiati veel ilukirjandust, ilmub vähe, sündmus on iga kristliku teose ilmumine. Et Nõukogude ajal oli siinne kirik suure sordiini all ja reformatsiooni tõttu ei ole tal ühendust varasema katoliku traditsiooniga5, tunnevad siinsed katoliiklased end valdavalt üheteistkümnenda tunni töölistena. Üks eesti keeleteadlane, näiteks, nautis tõlgitud müsteeriumi just sellest vaatepunktist: “Ja selline näeb siis välja emapiima-katoliiklus.” Eestis on valdav osa kogudusest tulnud kirikusse täiskasvanud peast, alles nüüd on sinna jõudnud lapsed, kes on katoliiklikus vaimus kasvanud, katoliikluse kaasa saanud samuti emapiimaga. Aga kuna praegu on Péguyst tõlgitud vaid üks teos ja ei tahtnud, et temast tekiks kuvand kui ainult katoliiklastele mõeldud autorist, püüdsin raamatu kaassõnas avada ka Péguy teistsugust poolt. Tegelikult seda poolt, mille kaudu ta saaks Maarjamaal jõuda isegi rohkemate inimesteni.
Ma arvan, et üldisemalt kui emapiima-katoliiklust on Péguyl siinsele rahvale õpetada vabaduse tunnetust. Eestlased on rahvas, kellele vabadus on pikka aega olnud suureks defitsiidiks. Siin on võideldud nii usulise, keelelise kui poliitilise iseolemise eest, aga rohkem veel igakülgset vangipõlve suuremate või väiksemate ohetega talutud. Rahvusena me ei olegi veel hakanud tajuma, millised meelekibeduse kortsud meil sellest suunurkadesse on tekkinud. Sotsioloog ja lavastaja Merle Karusoo on kogunud paljude eestlaste elulugusid ja toonud neid teatrilavale. Ta on öelnud, et hetkel huvitab teda elulugude kogumisel kõige rohkem see, “millal on eestlased nõus tunnistama, et oleme kollaborantide kasvandikud. Ja ise ka kollaborandid, ühes või teises proportsioonis. Kuni me seda ei tunnista, jäävad paljud asjad meie elus tegelikult lahendamata.”6 On tõsi, et Nõukogude ajal rajanes ellujäämine süsteemiga kaasamängimisel. Helgemad ja iseseisvamad pead notiti maailmasõdades ja järgneval okupatsiooniajal halastamatult maha. Kui nad just ei suutnud mängida lolli. Näiteks meenutab tõlkija Henno Rajandi: “kogu minu teadliku elu oli reegel selline: sa kas oled loll või mängid lolli. Väga huvitav oli selle teooria vaatevinklist jälgida, mis ümberringi toimub: väga targad inimesed mängisid lausa geniaalselt lolli. [—] Lollimängimine nõudis ka teatud julgust, enesesalgamist ja ohvrimeelt. Kõik käis ikkagi mingisuguse grupihuvi või isegi rahvuslike huvide nimel.”7 Paraku on ka lõputul lollimängimisel oma hind: kes on koguaeg, ükskõik kui mängult küürutanud, võib avastada, et selg enam naljalt sirgeks ei lähegi, küürutamisest on saanud uus normaalsus. Kui enne taasiseseisvumist võeti vastu Moskva juhtnööre, siis nüüd järgitakse pimesi kõike, mis Brüsselist tuleb. Ka “kultuurilisi” juhtnööre, sest tahame tingimata näidata end kultuurrahvana. Kui tervendavalt mõjuvad siinkohal Péguy sõnad “Meie nooruses”: “Ma vihkan patukahetsust, mis põrmugi ei ole kristlik patukahetsus, mis on teatud tüüpi kodanlik ja ilmalik patukahetsus, ilmalikustatud, ilmalikuks, ajalikuks, tunnetest tühjaks tehtud patukahetsus, patukahetsuse matkimine, paroodia. Ma vihkan alandamist, alandlikkust, mis põrmugi ei ole kristlik alandlikkus, kristlikku alandlikkust, mis on teatud tüüpi tsiviilne alandlikkus, kodanlik, ilmalik alandlikkus, alandlikkuse matkimine, paroodia. Tsiviilses, kodanlikus, ilmalikus, maises tahan ma olla uhkust täis.”8
Kindlasti võiks eestlasi edasi aidata ka mõtisklemine müstika ja poliitika eristamise üle. Meie vabariiklik müstika paistis eredalt silma 1989. aastal laulva revolutsiooni ajal. Inimesed ärkasid kui sügavast unest, kogunesid ohtudele vaatamata miitingutele ja öölaulupidudele, et laulda isamaalisi laule ja massiliselt meelt avaldada. Järgnesid imelised aastad, mil kõik oli võimalik. Suur osa rahvast kiirustas küll taskuid täis toppima, et lõpuks ometi nautida läänelikke mugavusi, kuid samamoodi õitses ka vaim. Vaimu otsiti kirikutest, kunsti- ja kontserdisaalidest; asutati ka Eesti Humanitaarinstituut (EHI), esimene eraülikool toonases Nõukogude Liidus, eesmärgiks anda euroopalikku haridust. Mäletan, et kadestasin endast kümme aastat vanemat õde, kes sai just sel põneval ajal ülikooli minna – ta kuulus “võitjate põlvkonda”. EHI oli rohkem haritlaste sõpruskond, kirglik teadmiste otsimise ja jagamise paik, kui formaalne või hierarhiline struktuur, seega sarnane Cahiers de la Quinzaine’i või Amitié Charles Péguyga. Kui mina 2000. aastal EHIsse jõudsin, oli interdistsiplinaarsus ja aus mõttevahetus seal endiselt hinnas, kuid metsikus oli juba taandunud akadeemilise bürokraatia ees. Nii on kahjuks läinud ka ülejäänud eesti ühiskonnaga. Kui oleksime osanud müstikat teadvustada ja hoida (seda kaitsta elu hinnaga, sest see ongi meie elu), poleks poliitika seda kunagi alla neelanud. Selle korvamatu kaotuse hind on tagasi langemine poliitika surnud ringi – ilma nähtava väljapääsuta. Hinnaks on ka lõhenenud ühiskond, sest ainult müstika suudab ühiskonda koos hoida. Meie pidupäevad on nüüd õõnsad ja argised, poliitilise eetikakoodeksi koostamise mõte, mis vahepeal siin õhus oli, oleks hädale vaid pinnapealne lahendus. Sündimus on langenud, loodus on rüüstatud, riik on igas mõttes maha müüdud. Kui agressiivne idanaaber meid nüüd peaks ründama, kust leida kaitsetahet? Mida on siin kaitsta? Eks seisnud sarnase probleemi ees ka Jeanne d’Arc. “Ta oli tulnud iidse kuningakoja juurde ja juba leidis ta eest modernse kuninga. Selline oli arusaamatuse kuristik, pettumuse kuristik, ahastuse kuristik, mida tal kohe tuli mõõta oma sügava ja selge poliitilise äranägemisega, millest meil on palju tõendeid, selline oli halastuse kuristik. Ta oli tulnud Prantsuse kuningakoja juurde ja ta leidis eest vaid väikesed ametkonnad, riigiametid. Ta oli tulnud sõjameeste juurde ja ta leidis eest vaid näruse kamba legiste. Ta oli tulnud teise Püha Louis’ juurde. Ja ta leidis eest vaid teise Philippe Ilusa.” 9 Jeanne’ilt ja Péguylt võime õppida, et alati jääb kohustus kaitsta mõtestamist ennast, inimeseksolemist, kultuuri, müstikat. Kohustus võidelda selle lootusekübeme eest, mis siin peidus. Me ei ole sunnitud Kristust maha jätma, mida kõik teised ka räägivad.
Eestlast peaks puudutama ka väikese-teema, mis Péguyle armas on. Oleme ju väike rahvas, suuremate lükata ja tõugata. Péguy muudkui ülistab väikest tüdrukut Lootust, teeb temast Jeanne d’Arci ja Prantsusmaa võrdkuju. Eestis ei osata väiksust ja süütust samavõrra hinnata – kommunismil ja kapitalismil, mis meid viimasel ajal on kõige rohkem mõjutanud, on hoopis teistsugused kangelased. Kui Eesti vaataks end väikse tüdrukuna, arvan, et ta näeks “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” emata last: “Ja sa elad oma majas omade keskel ja sa tunned end veelgi lootusetumalt üksiku ja õnnetuna kui emata laps.” 10 Mme Gervaise kirjeldab nii 12-aastase Jeanne d’Arci ahastust, keda vastuvõetud esimene armulaud pole sugugi aidanud. Ka meie maa on nimetatud Maarjamaaks, kuid me ei söanda veel seda elada, paljud riiklikud otsused on kantud soovist saada turvatunnet, üksindusest lõpuks välja rabeleda. Jeanne d’Arci lugu, mida Péguy meile jutustab, võiks anda meile juurde julgust. Jeanne d’Arci on küll üks ja ainus, kuid tegelikult on meilgi võtta Emajõe ööbikuks kutsutud Lydia Koidula, esimene eesti keeles kirjutanud poetess ja ajakirjanik, kelle ehe isamaaluule 19. sajandi teisel poolel inspireeris võitluses venestamise vastu. Ka vabadussõda ja laulev revolutsioon on alguse saanud Jeanne d’Arci vanuste noorukite väljaastumisest. Merle Karusoo kirjutab: “Me ei ole ometi unustanud, et nagu vabadussõjas olid olulised tegelased lapseohtu noorukid, nii algas laulev revolutsioon lastest, kes olümpia-aastal 1980 tänavatele kogunesid, keda julgeolek pildistas, filmis, küsitles. Laste pärast ei saanud ega tohtinud nende tasakaalukad vanemad enam vait olla ja sündis 40 kiri. Edasisi protsesse polnud enam võimalik pidurdada ja keegi ei teadnud, milleni see viib.”11 Ja praegugi elame me nii suurel üleminekuajal, kõigi piiride nihutamise ajastul, et kindlasti on meie hulgas juba sündinud meie aja Jeanne d’Arcid, kes viivad meid välja sellest kaosest uude kroonitud korda, olles valmis end ohvriks tooma. Igatahes suudab Péguy lugemine tugevdada meie usku igaühele, ka kõige väiksemale antud eriomasesse missiooni. Eestlastena oleme väike ime, mis on tekkinud paljude erinevate kultuuride teeristi, ja mis kannab vilja omal ajal.
Péguy soomeugri keelde tõlkimise keerukusel ma siin pikemalt peatuda ei tahaks. Olen sellest juba kirjutanud Le Porche’i 2022. aasta detsembrinumbris12. Péguy on klassik, seega värske vein, mida peab käsitlema ettevaatusega, et ta vanu lähkreid katki ei teeks. Püüdsin ta tõlkida keelde, mis oleks samuti noor, mis kutsuks lugema. Péguy ilusat keelt on mitmed lugejad ka välja toonud. Ometi on sellest vähe. Inimesed on valmis kuulama Péguyst loenguid ja saateid ja omandatud raamatuid ka kätte võtma. Kuid raamatut avades on nende esimene tõdemus – see ei ole tavaline raamat. Selle lugemiseks peab aega olema, ja veel palju aega. Péguy tekstid vajavad lugemiseks seda oleviku-hetke, mis on kõige kallim ja tänapäeva tempos näib peaaegu kättesaamatu. Tõde on muidugi see, et Péguy tekstide lugemine võib aja modernismi piiramisrõngast vabastada. “Jeanne d’Arci armastuse müsteerium” viib meid kõigepealt endisaegsele Prantsusmaale, kus Jeannette laskub karja hoides põlvili, kuuldes kirikukella rahulikku häält, kus haritakse põldu ja kedratakse villa, tehakse seda, millest kasu on, kus puusepa ateljees levib mõnus laastulõikamise lõhn ja kus õlgedel puhkava Jeesuslapse kohal särab öös see unustamatu täht. Kus on veel sõprust ja armastust, ehkki need Jeanne’i meeleheitega võitlevale pilgule näivad olema juba täiesti ussitanud, kõrkusest õõnsaks söödud. See “lihtne” elu, mis silme ette kangastub, ei ole ometi taandatav ühekski tavapäraseks loosungiks nagu traditsionalism, monarhism, konservatism, sotsialism, liberalism jne. Kui lugeja laseb end kaasa haarata, elustab Péguy midagi sügaval meie sisimas, meie mälestust paradiisiaiast, kus Jumal ja inimene saavad rahumeeles ühte jalga käia, seda vestlust sõprade vahel, mis on ka karmeliitliku palve ideaal. Kuid tuleb välja, et ka Péguy teoste lugemiseks vajame Jeanne’isid, kes igavikule avaneva aja oma nahal järgi prooviksid.
Kaksteist aastat tagasi võtsime abikaasaga ette suure elumuutuse. Kolisime maale elama. Minust, neljandat põlve linlasest, sai järsku taluperenaine. Võtsime loomad, alustasime aiamaad, sündisid lapsed. Mõtestatumas ja teguderohkemas elus saabus teistmoodi rahu. Kui nõustusin Yves’i mahitusel “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” väljaandmist siiski ette võtma, oli rahulikul elul lõpp. Ikka ja jälle oli vaja sõnastada, armsast kodutalust lahkuda ja sõita linna suhtlema. Seetõttu olin 15. oktoobri pärastlõunalgi mitte kodus, vaid Tallinna dominiiklaste kloostri kabelis, püüdes valmistuda tunni pärast algavaks Péguy müsteeriumit tutvustavaks kirjandusõhtuks. Kabelist sain hingerahu ja preestri õnnistuse, aga mäletan, et õhus oli seal isevärki tõsidus. Pärast sain teada, et just sellel ajal oli surnud mind uutele radadele juhatanud Yves Avril. Arvan, et ka Péguy puhul pole küsimus selles, kas Péguyl on siinse maa rahvale midagi öelda. Vaid selles, kas me oleme valmis laskma end kõnetada. Valmis tulema välja oma mugavustsoonist. Valmis kõrvale heitma oma ohvrirolli, süütult kannataja rolli. Asuma tegutsema lootuses. Suhtuma väikese umbusuga väitesse, et oleme kultuurrahvas ja ausad inimesed. Valmis võtma aega seikluseks, millekski teistsuguseks, kasvõi Péguy lugemiseks ja tõlkimiseks.
1 Yves tõlkis selle artikli ajakirjas Le Porche avaldamiseks (n° 50, detsember 2019, lk. 33-42).
2 Eesti suurima ülikooli raamatukoguski leidub Péguy tekste praegu ainult kahes väljaandes: Oeuvres en prose 1898-1908, Gallimard, 1959 ; Œuvres poétiques complètes, Gallimard, 1967. Lisaks veel Julien Greeni tõlked inglise keelde.
3 Paavst Innocentius III kinnitas praeguse Eesti ja Läti aladele Maarjamaa nime 1216. aastal (andes siinsele ristiusustamisele sellega püha sõja staatuse), 20. sajandil sai Maarjamaa Eesti kirjanduslikuks nimeks.
4 “Jeanne d’Arci armastuse müsteeriumi” tõlkimine osutus oikumeeniliseks projektiks: mina kuulun katoliku kirikusse, toimetaja on eesti õigeusklik ja küljendaja luteri kiriku liige.
5 Katoliku keskajal rajatud suured romaani stiilis kirikud on ammu läinud luterlaste valdusesse.
6 Merle Karusoo “Me ei anna endale aru, kui palju hirm meie põlvkondi mõjutas”, Kirjandusministri juures, https://kultuur.err.ee/1609677689/merle-karusoo-me-ei-anna-endale-aru-kui-palju-hirm-meie-polvkondi-mojutas
7 Henno Rajandi, Joel Sang [1988]. Eraviisilised kõnelused 28. vandemjääril. – H. Rajandi “Tõlkija teekond”, toim. M. Tamm, Ilmamaa 2002, lk. 188–189.
8 Charles Péguy. Notre jeunesse, PL. III, lk. 42.
9 Charles Péguy. Note conjointe sur M. Descartes et la philosophie cartésienne, PL III, lk. 1353–1354.
10 Charles Péguy. Jeanne d’Arci armastuse müsteerium, Avamaa 2025, lk. 59.
11 Merle Karusoo. Püsigu keel ja mälu, Akadeemia : Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus, nr. 4, aprill 2018, lk 621.
12 Marika Põldma. Sur la traduction en estonien du Mystère de la charité de Jeanne d’Arc, Le Porche nr. 53, Décembre 2022, lk. 426–438. Toimetades tõlge küll mõnevõrra muutus. Näiteks otsustasime aleksandriini eesti keelde tõlkides kinni hoida silpide arvust ja lasta riimi vabaks.